Olen kasuperede tugiisik Läänemaal, aga elu-juhtumid on üle Eestimaa erinevatest paikadest. See elujuhtum ei esine ainult ühes kasuperes vaid mitmes; Kasuperel on kahe erineva valla hoolduslepinguga lapsed kasvamas peres. Kasupere meeskonnas on kaks erineva sisuga hoolduslepingut ja kaks erinevat sotsiaaltöötajat, kellega suhelda. Ühest vallast on positiivne suhtumine ja lapse vajadustest hooliv, koostöö sujub, kodukülastused on eelnevalt ajaliselt kokku lepitud jm. on rääkimiste ja kokkulepetega paigas. Lapse huviringid, arstide juures käimised ja arstimid,(ka hambaklambrid)… makstakse valla poolt kinni. Pere iseloomustus sellest vallast – väga hea (tunnustatud kasupere). Teises vallas sotsiaaltöötajal puudub koostöö tegemise tahe – lapse heaolu pole oluline, lapse elulised vajadused pole olulised neid ei rahuldata, kodukülastustel eelnevat kokkulepet ei ole, tullakse kodukülastust tegema millal tahetakse (oleks ju viisakas ette teatada, et ma tulen külla) jne. Ausus! Mis asi see veel on? Kodukülastust tehes, ähvardas sotsiaaltöötaja last, (keda ta peaks hoidma ja kaitsma ning tema heaolu eest seisma) teiste laste juuresolekul, kes kõik kuulsid ja olid tunnistajaks. Hiljem sots.töötaja eitas seda;“ Ei niisugust asja pole olnudki“. Selles vallas kasupere iseloomustuseks on – väga halb kasupere ja kasulapsed ei peaks sellises peres üldse elama. Õnneks on matemaatiline valem, et väga heale liita väga halb, saame kokku keskmine ehk normaalse kasupere.
——————————————————————————–
Malle Kobin – malle@kobin.ee 00:40 06.09.11
Nii. Hulk aega mõtlesin, kas kirjutan siia midagi või mitte. Aga ma panen siia ühe kirja, mis saadeti ühe vallavalitsuse liikmetele. Tere lugupeetud XXX vallavalitsuse liikmed! Kirjutan teile seoses ühe väga kummalise juhtumiga, mis leidis aset täna(17.08) hommikul Rohuküla sadamas. Nimelt on meie peres juba üle kümne aasta elanud teie valla poiss, minu kasuvend Y. Oleme aastate jooksul temaga väga headeks sõpradeks saanud ja kuna mul hakkas temast lihtsat nii kahju, siis mõtlesingi teie poole pöörduda. Kuna kohe-kohe hakkab kool peale, siis oli meil plaanis Tallinna kooliasju ostma minna(spordijalanõusid jm, mida Hiiumaalt pole saada). Ise ma olen juba 5 aastat Tallinnas koolis käinud ja tean kõiki vajalikke poode. Ning kuupäev oli ka ammu paigas, sest mul oli selleks ajaks nagunii vaja linna arsti juurde minna. Ja nii oligi Y-il, kes muidu magab 10-11-ni, täna hommikul kell 5 juba uni pealt läinud, sest ta tõesti väga ootas juba minekut. Kõik oli väga tore, kuni olime jõudnud Rohuküla sadamasse ja bussi astusid XXX valla lastekaitsetöötaja ja abivallavanem, kes teatasid, et Y võtku oma asjad ja tema tuleb nüüd bussi pealt maha. Y sai paraja šoki ja ei tahtnud loomulikult kaasa tulla. Põhjenduseks tõid nad, et Y-i kasuema pole siin ja nemad on praegu tema seaduslikud esindajad ja, et ärgu ta üldse hakaku neile vastu vaidlema. Y ütles, et ta räägib oma emaga asjad läbi, sest ta ei osanud selles olukorras üldse käituda. Selle peale kostis lastekaitsetöötaja proua S, et Y-i ema ja isa on vald ja et kasuema on ainult teenuseosutaja ja seda korrutas mitu korda. Ma saan aru, et paberi peal võib ükskõik, mis kirjas olla, aga niiviisi lapse juures rääkida (mis sest, et suur laps juba), et tal on ema asemel ainult üks teenuseosutaja Hiiumaal, on lihtsalt õudne. Ja täiesti võõrad inimesed võivad iga kell sisse astuda ja Y-ki arvamust küsimata teda sundida milleks iganes. See oli ikka väga suur šokk tema jaoks. Ta on juba üle kümne aasta meie peres elanud ja saanud täieõiguslikuks pere osaks. Ma ei kujutaks üldse ettegi, kui meil Y-kit enam ei peaks olema. Küsimuse peale, et mis siis saab, kui Y nendega kaasa ei tule, vastas proua abivallavanem sõna sõnalt(!), et siis nad kutsuvad politsei ja Y paigutatakse perest ära. Seejärel võttis abivallavanem telefoni kätte ja hakkaski nagu politsei numbrit valima. Perest ära paigutamine on muidugi viimane asi, mida Y tahab ja selle peale läks ta väga nördinud näoga nendega kaasa. Pärast ma muidugi uurisin ema käest, et mis asjast edasi sai. Ema ütles, et politseiga ähvardamist oli eitatud ja keeldutud vastamast ilma juristi juuresolekuta. Ma tõesti ei suutnud oma kõrvu uskuda. Kas tõesti töötavad XXX vallavalitsuses nii ebaausad inimesed ja juba see nn “ilma juristita rääkimine” näitab juba nende ebakindlust(ebaausust). Y poleks ju elu sees nendega kaasa läinud, kui poleks perest ära võtmisega ja politseiga ähvardatud. Ja seda vestlust kuulis pealt Y, minu kasuõde, mina ja minu sõbranna, kes istus paar pinki ees pool. Kokku 4 inimest. Ma tõesti ei kujuta ette, mida sellise käitumisega saavutada taheti. Miks on vaja nii teravalt tungida meie pere ellu? Mida me oleme valesti teinud? Ostetud bussipilet läks raisku ja nüüd ma pean arvatavasti ise ka uuesti temaga linna sõitma, sest ilma temata ostetud jalanõud, mis talle muidu sobisid ja meeldisid, olid väikesed. Ma tõesti kahtlen, et Y on nõus nende samade kurjade tädidega minema talle asju ostma (nagu nad ise välja pakkusid). Ta ütles, et loodab, et ei pea neid enam üldse nägema. Mis on tegelikult väga kurb. Ma arvan, et teil, vallavalitsuse liikmetel, on tähtsamaidki asju, millega tegeleda, kui see ülespuhutud skandaal. Selle pärast ma ei mõistagi miks on vaja noort inimest nõnda ähvardada ja terroriseerida. Võtta temalt turva- ja kindlustunne, mis talle peres elamine on andnud. Y on äärmiselt tore, sõbralik, töökas ja abivalmis poiss. Seega ma palun, et võtke midagi ette, et meie pere (koos Y-iga) saaks rahulikult oma elu elada ja oma tegemisi planeerida, ilma et igast liigutusest skandaal tehakse. Kirjutan teile, kuna Y ütles, et vallavalitsus otsustab ta saatuse üle. Nii, et palun, ärge muutke seda talle raskemaks. Oma vennast väga hooliv vanem õde, S-M. K. PS! Vabandan, kui olen mõned ametinimetused segamini ajanud või muud säärast, aga ma lihtsalt olen juba selline veidi tugevama sotsiaalse närviga inimene ja ei saanud käed rüpes istuda (eriti kui asi puudutab mu oma peret). Kuna olen ise Tallinnas, siis saadan selle kirja oma emale ka, eks siis paistab kas saan kiita või laita.
——————————————————————————–
Aita 19:19 15.03.12
Ma lihtsameelne tulin siia lehele surfama, et omal lapsed suured, kodust läinud, maja tühi, et vahest saaksin kellelegi kodu pakkuda. Aga ei osanudki arvata, et siis elu nõnda mitmekesiseks võib muutuda. Kahju, sest võib-olla on teisigi, kes hea meelega lapsi peresse võtaks, aga peale selle kirja lugemist (ma ei suuda uskuda, et see tõsi on!) loobuvad. Ja kellele see siis lõpuks kasuks tuleb?