Tere armsad kasuvanemad. Meie lapse bioloogiline ema tahab lapsega kohtuda, olen koolitusel käinud ja tean, et seda peaks võimaldama aga… Nüüd olen teisel arvamusel, sest kardan, et see ei mõju lapsele hästi. Loomulikult ta tahaks kohtuda aga see tekitaks temas ju jälle segaduse – kuhu ta siis kuulub? Alles ta kohanes uue koduga (oli enne lastekodus),meil läheb kenasti, koolis läheb hästi. Kui räägime emast, on tal alati pärast peavalu, ta nii muretseb ema pärast. Kardan tuleviku pärast, sest tundes natukene juba tema iseloomu, läheb meil raskeks. Palun jagage oma kogemusi. Tervitades Marge
——————————————————————————–
Tiia 13:14 01.11.11
Tere.Jah, meile on selgitatud igasugustel koolitustel bioloogiliste vanematega kohtumisi, kuid meie vaateid ega arvamusi ei ole siinkohal võimalik arvestada–ilmselt…On olnud ka meie peres selline olukord;läksime kohtumisele 5 aastase poisiga, kes ütles mulle EMA.Usun, et laps ütles mulle nii,sest teised peres kasvavad lapsed ütlesid samuti ema ja nii oligi lihtsam.Mina poisi emaga ei kohtunud, seda tegi lastekaitsetöötaja, kuid pärast kohtumist ütles poiss mulle;kas ma sulle tädi võin öelda, minu ema ei lubanud sulle seda sõna kasutada.Vastasin loomulikult, et võid, ütle, kuidas sulle meeldib. Aga tean, et minu hinges näris imetilluke armukadeduse-uss.Päeva möödudes ununes lapsel see bioloogilisele emale antud lubadus ning olin jätkuvalt Ema. Nägin ka, et lapse hinges oli kõik sassis, sest ema lubas ju järgmisel kohtumisel teda loomaaeda viia. Teine näide on mul veel ühe lapsega, kelle vanavanaema helistab juba aastaid igal reedel lapsele ja küsib ikka sama küsimuse, et kas su kõht on täis ja kas peres pahandusi ei ole.Tean, et pean sellest üle olema ja olengi, kuid hinges on ikka pisike torge.Laps käib temaga ka kohtumas ja iga kord püüab vanavanem talle selgitada, et ärgu ta oma ema unustagu,et oma ema on ikka kõige tähtsam.Need laused ei ole lapsele head teinud, sest tema närvikava peame alati lappima, koos leiame jälle midagi head, mis aitaks unustada need laused, mille ees laps tunneb hirmu, et äkki vanavanaema tahab teda ema juurde elama viia.Nii oleme juba seitse aastat toiminud.Muidugi on lapsest sirgunud noor inimene ja suudab oma mõtteviisi talitseda, kuid mulle jääb arusaamatuks sugulaste käitumine.Ja ikka on minu hinges karjuvalt valus, kas see on armukadedus–ei see on meie-kasuemade kaitsetus, millega peame leppima,kui me oleme võtnud endale sellise kohustuse___OLLA EMA.
——————————————————————————–
Malle 23:16 01.11.11
Minul ei ole sellist probleemi olnud. kasulapsed pole kunagi oma emadega kohtuda soovinud, isegi nende meelde tuletamine oli lubamatu. Mingit käsku mind emaks kutsuda pole samuti olnud, see on nagu iseenesest tulnud, kuidagi märkamatult. Viimane kasulaps 7-aastane, kutsus algul nimepidi, aga ühel päeval olin järsku emme ja siiani käib emmetamine ka siis, kui pole põhjust. Olen mõelnud, et ema soovi ma ei võtaks kuulda, aga kui lapsel on emaga kohtumise soov, siis tuleks seda kaaluda. Kui ikka laps pärast emaga kohtumist “katki” on ja psühholoogi abi vajab ja kasupere elu keeruliseks teeb, no siis ma ei korraldaks neid kohtumisi.
——————————————————————————–
Ly 11:27 02.11.11
Ka minu kasulapsed on korra käinud kohtumas oma bioloogilise emaga. Enne kohtumist olid lapsed põnevil ning ootasid seda, kuid samas küsisid korduvalt,et kas nad pevad nüüd tagasi minema sinna koju. Saanud vastuseks,et ei pea,oli elu jälle ok. Kohtumine leidis aset neutraalsel pinna ja lastekaitsetöötaja ning psühholoogi juuresolekul. Kohtumine oli ääretult külm. Pärast 8 kuust lahusolekut polnud emal lastega midagi rääkida ja lapsedki ronisid rohkem minu ja lasteakaitse süles kui oma emaga suhelda. Ja jällegi oli laste ainus mure – ega me nüüd tagasi ei pea minema!!! Saanud eitava vastuse, olid lapsed rahulikud. Edasised 2 aastat pole lapsed kordagi küsinud, meenutanud oma ema. Neil on EMA! Oma pikaajalise kogemuse taustal aga tean ka väga karme juhtumeid. Ettevaatust igasuguste andmete andmisega (nt üks bioloogiline ema küsis oma 9 aastase lapse käest lapse pangakonto andmed ja paroolid lubades iga kuu lapsele raha kanda,kuid tegelikult tegi lapse arve tühjaks. Hoiduda tuleb igasuguste lubaduste andmisest!!! Veel peaks veenduma eelnevalt, et ema oleks kaine. Ning kohtumisele ei võtaks kaasa oma järjekordset elukaaslast. Jne…..
——————————————————————————–
Eve Muru – eve.muru@mail.ee 14:17 03.11.11
Minu 11 a. tütre bioema käib etteteatamisega meil ise külas. Probleeme pole olnud. Bioemale selline “seis” sobib, sest tal pole kohustusi. Tütar ise on kohtumistel bioema suhtes külm, kuid rõõmustab südamest õe üle.
——————————————————————————–
Malle 14:59 04.11.11
Eve, sa oled tubli. Mina oma kodu avan küll lastele, kes abi vajavad, aga bioemmesid-issisid ei enam, oli kord 1 kogemus: bioisa sättis end alati meile, kui minul parajasti õhtusöök valmis sai. No mis teed, ikka annnad süüa näljasele. Kui minu oma poeg väga siiralt küsis, et onu I….., kas sa oled nüüd meie pere liige? (iga päev meie söögilauas), siis nojah, siis sai mõõt täis. Biovanemad jäävad meie kodust väga kaugele.
——————————————————————————–
Tiiu 23:07 25.11.11
No kui vähegi võimalik võiks soodustada suhtlemist bioloogilise vanemaga, küll alati peaks lähtuma lapse huvist. Ega töö lapse või selle bioloogilise emaga ei olegi alati lihtne, kuid me ei tohiks unustada, et oleme siiski teenuse pakkujad ja eesmärk on pakkuda lapsele võimalik parim toimetulek ja turvatunne, ei tohiks keelata suhtlemast bioloogilise perega, kui see ei ole ohtlik lapsele…
——————————————————————————–
Malle 14:44 03.12.11
Suhtlemist biovanematega peaks laps tahtma. Kui laqps keeldub absoluutselt ja biovanematest rääkimine ei tule kõne allagi, mis suhtlemisest saab siis juttu olla. Biovanemapoolsest soovist…vaat pole sellist kogemust, ükski biovanem pole huvi tundnud minu peres kasvavate kasulaste vastu. Kui rääkida teenuse pakkumisest, siis iga teenusepakkuja peaks teadma oma teenuse hinda, mis tuleneks teenusepakkuja haritustasemest, täiendkoolitusest, peres olevate kasulaste vanusest ja sellest tulenevalt vajadustest. meil kahjuks määrab riik, millise hinnaga see teenus on.
——————————————————————————–
To Malle 15:20 16.02.12
See on ju kasuvanemale teada, mis hinnaga ta teenust pakub, see on mäÄratletud peretoetuste seaduses. Riik on fikseeritud hinna ja iga teenusepakkuja valik, kas ta saab seda teha sellise hinnaga või mitte.